Kõigepealt täname iseendeid, et andsime endale võimaluse kirjutada motivatsioonikiri keset külma talvekuud, et minna kevadel suvist Hollandit nautima.

Teine tänu läheb Astridile, meie projektijuhile, et nägi meis potentsiaali väljamaal hakkama saamises ja et otsis meile välja praktikakohad. Tuhat tänu sulle! 

Kolmas tänu läheb Pirjele, et andis meile rohelise tule Eestist lahkumiseks.

Neljas tänu läheb Douwele, kes oli meie kohapealne bürokraatia korraldaja ja erinevate kontaktide pagas.

Viimane suurim tänu läheb meie töökohtadele, et nad meid lahkesti ja sõbralikult oma meeskonda vastu võtsid ja peaaegu ära ei lasknud.

Erasmus+ Programm!!! Tänuavaldused!

Ja muidugi kõiki toetajaid, blogilugejaid, kaasa mõtlejaid, koju ootavaid inimesi ja internetiühendust täname ka!

Täname kohalikke lambaid, kes meie südame võitsid igakord kui me neist rongiga/lennukiga/rattaga/bussiga/praamiga/jala möödusime. Lambad on meie jaoks Hollandi rahvusloom....
​
Ilma kõigi Teieta poleks see õnnestunud. Aitäh! :)

Hakkabki meie praktika vaikselt ühele poole saama.
Töötunnid täis!
MÕNEKS ajaks seiklus- ja reisijanu rahuldatud.
Eilse ning tänase päevaga külastastasime oma töökohtasid, et viimast korda õhtust süüa. Sai kõiki läbi kallistatud ning viimseid tervitusi jagada.
Hakkab kohale jõudma fakt, et tagasilend on juba homme ning pakkima peame hakkama juba mõningate tundide pärast. Õudne...üldse ei taha!
Siin on nii soe ja mõnus ja kodune ja tore ja chill ja rahulik kulgeda! 5+
Tegelikult astume hoopis muu lennuki peale ja blogisse paneme uue aadressi, kust saab juba uut seiklust jälgima hakata....
Viimased vabad päevad on nii nauditavad olnud, et tundub normaalne käia siin veel vähemalt paar nädalat tööl.
​

Ameland on üks pisike-pisike saar, mis jääb Leeuwardenile kõige lähemale külastamiseks. Seetõttu võtsime selle reisi ka ette. 
Kodu>Buss>Praam>Ratas>Rand>Ratas>Praam>Buss>Kodu    - Oleks reisi kõige lihtsam kirjeldus. 
Ootused oli kõrged saare osas, et seal saab rattaga sõita, randa külastada, väikelinna kaeda jne. Ootused said mitmekordselt ületatud, sest saar oli nii kihvt, et see on nüüd meie "sala"reisisihtpunkt tulevikus. '
Rendid viieka eest ratta terveks päevaks ja trallid erinevaid trajektoore pidi üle saare ringi. Eksida pole võimalik, sest pea igas teede ristumispaigas on juhised järgnevasse keskusesse jõudmiseks. Turistikas... Me aga ilmselt käisime seal ära ennem suurt tormi, sest rannarestoranis teenindaja mainis ka, et alles on alanud selline busy aeg...alles tol päeval veel oli ainult üks kokk köögis tööl 50 laua kohta...nachosid jäimegi ootama, sest teine kokk pidi appi tulema vaba päeva arvelt. Nii need suvised trammid alguse saavadki...
***Tõlge võhikutele***Tramm - kiire köögis

Me võtsime suuna kohe saare läänerannikule tuletorni poole. Peale poolt tundi väntamist jõudsime kohale, selleks ajaks tundus randa minek ahvatlevam, kui torni otsa ronimine. Arvasime, et õhtupoole on järjekord ka lühem. Parkisime siis rattad lasipuu külge ära ning järgmisena lendasid juba jalanõud jalast kuuma liiva tõttu. Milline metsik soojus, kui tuult polnud! Kuna maa on absurdselt lame, midagi tuult ei takista, siis tuul on seal keskmiselt 25km/h. Seetõttu polnud ka tunda kuidas päike küttis. Õhtul koju naastes olimegi punased nagu vähid.
Nii väikese saare kohta oli rand tohutusuur oma liivadüünide ja vahutavate lainetega. Suurem osa päevast mööduski rannas aega veetes. Seejärel torni otsa, tagasi pooletunnine rattasõit ning juba praami peale tagasi koju. 

Peale sünnipäeva 9käigulist õhtusööki oli Anu kohast nii lummuses, et läks paar päeva hiljem uuesti kohta kaema ning uuris, kas nad oleksid huvitatud tasuta tööjõust paariks päevaks. Mul polnud ju sisuliselt midagi kaotada. Ja mõte näha ja töötada veel ühes köögis tundus äge. Isegi kui nad oleksid eitavalt vastanud oleks ma samamoodi oma põhipraktikakohas jätkanud ja kõik oleks ülimalt okei olnud. 
Nad olid nõus!
Võtsid mu meeleldi vastu ja ütlesid, et tule aga!
Mina tulen ja kaen, kuidas nemad töötavad, millega töötavad, teen tööd ja küsin küsimusi. Teen nende elu lihtsamaks, tehes ära kergemad ettevalmistustööd. Mõeldud-tehtud! Leppisime kokku kahe nädalavahetuse laupäevad. 
Uus närvikõdi uue koha ees. Aga peale 10h tööpäeva oli juba nii mugav seal töötada. Tegemist on 30kohalise restoraniga, mida juhib kohalikest paarike, kellest üks on teeninduspoole spets ning teine möllab köögipoolel. Mina siis nägin köögipoolt, kus ligi 20 aastase kogemusega peakokk töötas koos oma käe järgi välja treenitud värske kokakooli lõpetajaga. Kaks teenindajat saalis, kaks kokka köögis, nunnu väike restoran ning kõik toimib nagu kellavärk. Üks üllatusmenüü, mida kokad ise tuunivad vastavalt hooajalisusele, viitsimisele ning uudsusele. Selline ülesehitus teeb köögitöö sellevõrra lihtsaks, et sisuliselt köök dikteerib, mida ta väljastab. Selle peal on hea üles ehitada efektiivset kööki, kus tooraine kadu on võimalikult minimaalne, toorainet tellitakse minimaalset aga ilmtingimata värsket iga päev ning üleüldse on hea planeerida ettevalmistustöid. Kuna toit on vägagi kvaliteetne siis kliendina ma isegi ei kardaks mulle serveeritavat, sest see saab olema kindlasti võrratu välimuse ning maitsega. 
Nemad uurisid minu kohta ning mina uurisin nende kohta. Minu tööpäevad nägid sisuliselt välja sellised, et 12st 17ni tegin ettevalmistusi samal ajal küsides kõige podiseva, praadiva, küpseva, voolava või tehtava kohta. Poole kuuest avati juba restoran klientidele, seega nägin väljastust ning sain ka õige pisut kätt proovida. Täitsa toredad tööpäevad. Eriti, sest kohustust otseselt millegi ees polnud, aga tahtsid ikkagi head muljet jätta. Niiet see oli okei, kui ainult küsid ja näitad näpuga ja ahhetad. 
Õppisin palju, nägin palju ning jäin väga rahule. Soovitan neid kindlasti Leeuwardenis olles külastada. 
Hea kogemus!
​Aitäh!

Kuidas kokahakatised kuumaga asju nägema hakkavad...
​
Hetkeseisund meie ilmast ning lähituleviku ilmaprognoosidest. 
​

Mis juhtub köögis selliste temperatuuridega?
-Joogivee klaaside arv suureneb
-Puhurite arv köögis suureneb
_Parima ventilatsiooniga kohas töötamise pärast käib vaikimisi sõda
-Kuna kõikvõimalikud aknad-uksed on tuuletõmbuse eesmärgil lahti, on meil tööd tehes suurem publik
-Töötajate nägudel on märgata tugevat loomulikku Glow'd aka läiget...
-Külmik ning sügavkülmiku külastused on päeva tipphetked...tahaks sisse pugeda ja põgeneda kohustuste eest...
-Märkad riiulil asetsevat kookosõli purki, mille tavapärane agregaatolek on tahke, aga nüüd köögis vedel...ja mõtled, nii soe ongi või?!
-Hüdreerumise asemel peab hoopis REhüdreeruma, sest veeklaasiga tõtt vaadates saad aru, et oled samapalju välja higistanud
-Ahjuukse ees töötamine või selle avamine võrdub jaanipäeval üle lõkke hüppamisega - kukud sisse ja tunned põrgukuuma
-Grilli taga töötava kolleegiga nii naljalt ei lõõbi, kannatused niigi laes...
-Jäätise serveerimine muutub 5x kiiremaks
-Kui keegi sind kogemata külmkambrisse lukustab, otsustad mitte kohe karjuma pista...
-Trammi ajal unustatakse korraks ära, et palav on, sellevõrra võimsamalt tuleb see meelde, kui tekib väljastuses paus...
-Kui väljas voolab higi ojadena siis köögis koskedena. Tunned kuidas piisk hakkab mööda selga alla voolama ja ta voolabki mööda jalga lõpuni välja...


Sellest olenemata on kokatöö endiselt tuus...Köögihuumor on parim saad endale üldse-mitte-veidra armastuse näiteks nugade vastu. 
Siiski mõte tulevastele uutele sügistele kokaõpilastele...mõtle enne 10x kui kokaks hakkad....
Senikaua meie aga...

Eelmine nädal avastasime mingit kanalit pidi interneeduses, et meie pisilinnakeses on pood nimega Supermarkt Liusja. Ukrainlanna ida-euroopa toidukaupu müümas. Pikalt enam mõtlema ei pidanud, sest Getterly juba kujutas ette kuidas ta pelmeene ja hapukoort saab ja Anu unistas leivast. 

Kõigepealt läks Getterly kohta otsima, kui Anu tööl oli. Lähenes valelt poolt...ei leidnud. Teisel katsel mõlkusid peas juba suuremad smetana ja leiva isud. Kaks pead on ikka kaks pead. Koos minnes ka koha leidsime. 

Poekesele lähenedes nägi see välja pigem kõhklusi tekitab. Väljast kahtlane ja pigem eemaletõukav. Aga avamise ajaks sinna jõudes ja müüjatädi seljataga poodi sisenedes tervitas meid hubane slaavi kommipoe hõng. Tädil naeratus kõrvuni ning oodates agaralt juba suhtlust, et kus kaugelt me ka tuleme. Me ei osanud Hollandi keelt ning tema ei rääkinud Inglise keelt. Käiku läkski kehakeel koos tsut-tsut po-russkiga. Saime hakkama, kiitsime poodi, ahhetasime ja ohhetasime kõige peale. 

Präänikud, rosinajäätised, pliinid, pelmeenid, keefirid, lahtised kommid, lutsukad, kohukesed, leivad, tatraõlled, kaljad, halvaad jne. List goes on and on and on... Põhimõtteliselt üks korralik Balti jaama pood....vanas võtmes.

Lahkudes saime veel niisama viinamarjamahla kaasa. Nagu oleks vanaemal külas käinud. Täpselt selline tunne oli. 
​
Poest väljudes ei jõudnud 10-meetritki astuda kui mahlalt oli kork ära lennanud ja kohukesel paber ümbert kistud. Getterlyl jooksid küll vist igasugu vanaema juures põllu peal jooksmise visioonid peast läbi kohukest süües. Anu ainult naeris kõrval ja kaanis mahla. *tegemist oli päikeselise 25-kraadise ilmaga*

​Meie saak...

​Getterly ülimas õndsuses jumal teab kui kaua sügavkümutatud leivaga, aga ostsime ikka. *jahutus peale leitsakut*
Mõte leivaviilust paksu või kihi, tomativiilu ja tsuti soolaga tundus imeline. Näppaks veel kuskilt ridaelamu peenrast värsket tilli või rohelist sibulat. Need kodused rõõmud võimenduvad ikka metsikult võõrsil olles. 

Postituse kirjutamise ajaks on pooled asjad juba otsa saanud. Hävitustöö oli tundide küsimus. See oli üks võrratu koju kõndimine, sest tuletas meelde kuivõrd suuri emotsioone võib toit pakkuda. Eriti pelmeenid, hapukoor ja leib. Kõik on ju kinni lapsepõlve nostalgias, armastuses toidu ja selle valmistamise vastu. 
​
Eksami peaks läbi küll saama. Pelmeene oskame teha!

Leppisime peakokaga kokku, et kui leiba saan, siis toon degusteerimiseks. Tema toob omalt poolt kohalikku rukkileiba. Võrdleme ja maitseme.
Kõik kes tol päeval köögist läbi käisid, said proovida. Väikese patrioodina oli minupoolne hype korralik. "Oled sa kunagi proovinud? Tule ja proovi, nüüd on sinu võimalus...Let me know what you think."
Ida-eurooplane oma toiduga platsis...
Taldrikule sai Muhu leib, kohalik leib, pisut Saaremaa suitsuvorsti, lõhe, kohalikku köömne-nelgi juustu, maitsevõid, tavalist võid ning tomatit. 
Maitse võimendamiseks cheatisin rösteriga. Paks võikiht ning juust peale - variant, mis oli enamusele meele järgi.  Tuuus! Kokkadele suutsin isegi 2 tervet viilu sisse sööta. Niihea müügimees olengi.
Üks terve päts Muhu sai ühele Lätist pärit teenindajale, kes nostalgiaõnnest härdaks muutus ning ruttu selle kotti pistis. Postituse kirjutamise ajaks on mõlemad Muhud kõhupimedusse kadunud. Nii nad Hollandi pinnalt kaduma läksid..

Kohalik leib polnud üllataval kombel väga erineva maitsega. Veider oli tekstuur. Esiteks oli see pigem niiskemapoolsem, teda hoiustatakse kindlasti külmas ja säilib paar-kolm päeva. Meie mõistes pigem taignasem/märjem ja tahaks justkui ahjus veel oma pool tunnikest veeta, et saavutaks kuivema sisu ja krõbeda kooriku. Valmistamisel on kasutatud terveid rukkiterasid. Kommenteeriks veel, et kuna leib ise on nätske ja pehme, siis koos pehmete leivakatetega maitseb ta suus nagu üks pehme mass. Puudub see krõbe tekstuur, mis leiva heaks teeb. Muhu annab hammastele rohkem tööd ikka. Kohalik leib muutub suus kohe nagu beebitoiduks. 
Eesti leiba sai ka kaupmees, kes piimatoodete ja munadega kööki tavaliselt varustab. Temalt saan koju kohalikku juustu. Diilid missugused... Pole paha tööpäev, kui keset päeva suvalises köögis annab praktikant soolalõhega võiku pihku ja vaatab suurte silmadega otsa oodates heakskiitu. Selline patrioot olengi!

Muhu täitis kõhtu ning tegi hea meele!

​
​​**     **​     **   Vahepeal käisime Amsterdamis   ​​**     *​*     *​​*

Hommikul sai toidupoe kooki maitsta. õhtuks jäid need paremad palad. Getterly tahtis pilti teha 42-ga.
Tegelikult olengi kõigile oma vanuse kohta valetanud:D 
 
Tripadvisor väitis, et Restoran ByUs on Leeuwardeni parim restoran. Nüüdseks olen sama meelt, isegi kui ühtegi teist kohta pole trehvanud.... Aga kui nüüd mineviku vormis kirjutada siis me polnud kumbki külastanud restorani, kus pakutakse 5-käigulist üllatusmenüüd. Mida see tähendab? See tähendab, et kusagil veebis ega seinal pole kirjas, mida pakutakse pearoaks, mida magustoiduks jne. Kuna tegemist oli poolikute käikude ja täiskäikude vaheldumisega, saime 5 käigu asemel kokku 9 käiku. Pole paha! See nägi välja nii, et kui me enda arve pidamise järgi ootasime lauale pearooga, siis valati meile alles valget veini juurde ning serveeriti teist kala. Kui olime näppude peal eelnevad road kokku lugenud ja juba kergelt segaduses, siis valati klaasidesse juba punast veini. Magustoitu oodates toodi lauale söögiriistad, mille nuga nähes võis jälle ootuse ümber lükata ja neelusid pigem proteiinirikka toote järgi seadma hakata. Ka magustoidul tuli siiski oma kord. Selleks hetkeks oli kõht mitte enam kurguni täis vaid juba ninani.... Aga siis tuli eikusagilt välja uus  magu, mis oli eraldi magusa jaoks loodud. Täiesti loogiline....
Õhtu lõpuks veeresime küll suurest tänutundest restoranist välja, olles täis laetud kvaliteetsest-originaalsest toidust ja veel paremast veinist.
Soovitan kõigile mitmekäigulist menüüd kunagi proovida! Soovitan soojalt päeval ennem mitte midagi süüa...
Olles kogemuse võrra rikkam, pean tõdema, et õhtusöök oli imeline, kuid igapäevaselt tasub ikka maksimaalselt kolme käigu juurde jääda restoranides. Kõhule kergelt koormav, kuid meelele muudmoodi toitev. Sünnipäeva puhul on see kõik muidugi õigustatud. Kulinaarselt taaskord haritud, nagu tänapäeval neid restoranis käike nimetatakse, seadsime sammud järgnevatele seiklustele, mille jaoks siin postituses ruumi pole.
Minu jaoks sai sünnipäev kõige toredamalt tähistatud. Uus kulinaarne kogemus – erilisel päeval, erilises kohas, Aitäh!
Keda huvitab, saab järgnevalt lugeda, mida me kõik maitsta saime....mõtlesime ka Teie peale...jäädvustasime kõik info, mis meile edastati, oma nutiseadmesse ilusti ära.
 


Restoran ise asub kesklinnas ühes armas kanaliäärses tänavas. Peale vaadates, ei ütleks, et see koht on tituleeritud parimaks siinses linnakeses. Vaga vesi, sügav põhi.

Koht ise on keskendunud kvaliteetsele toorainele ja parajal märal lihtsusega. Seestki pole miljöö teab mis külluslik. Ainult üks sein oli Getterly jaoks hüpnotiseeriva mustriga. 
Lauda juhatatud, sisse seatud, hakkasid käigud juba tulema.
Esimeseks ampsuks pakuti grillitud ananassikuubikut koos õhulise seakamaraga...meie mõistes Ossi krõpsuga. 
​

Järgmisena saime väikseid nunnusid nupsusid, mis koosnesid laimibeseest, sojaželeest ja peedivahust. Üleüldiselt oli see pigem magusapoolne amps.
​

Järgmisena pakuti kerget ja krõmpsuvat salatit. Paisutatud riis tuli kausis segada majoneesi taolise kastme, creme fraiche'ga riivitud ja ingveri marinaadiga porganditega. Lõhnas nagu kartulisalat. Aga maitse oli nagu soolane müsli. 
​

Järgmine, väidetavalt veel poolik käik, oli meie arvates vast kõige tugevamaitselisem roog üldse. See oleks isegi veidi väiksem võinud olla. Tekitas kohati vastakaid tundeid.
-Jogurtibesee
-Viigimari
-Foie Gras
-Kreeka pähkli puru
-Kitsejuust
​-Marineeritud peedilaastud

Mulle isiklikult meeldis, et läbi terve menüü oli kasutatud erinevaid teravilju erinevas vormis. Seda hakkasin täheldama eriti järgmise käiguga. Soe kalaroog. Skandinaavia valge kala....me unustasime guugeldamise hetkeks tolle inglise keelse nimetuse juba ära. Külmad minikrevetid, õhitud kinoa ja kikerhernes, magushapu hummusevaht, marineeritud porgand ja mangoviil, krevetileem. Kõrvale serveeriti ülihead mee ja vanilje magususega valget veini, mille pudelist tahtsime ka pilti teha. Kala ja mango sobivad ikka hästi kokku!
​

Oder
Edasi serveeriti meile turska koos viilutatud fenkoli, pähkli-kappari kastme, õhitud odra ja keedetud odraga. Vürtsikuse piir on küll hästi tabatud. Vaevu on tunda, aga rohkem ei oleks sobinud ka. Kohe tekkis ka võrdlusmoment eelmise kalaga. Maitsed ja tekstuur olid tuntavalt erinevad.  Huvitav, kas odra kasutamine on mingi mood? Meile tekitas see pigem kodutunnet kui et Oo, mis põnev toode. Pärlotra igalpool lihtsalt ei tunta. 
​

Nüüdseks olime juba suhteliselt täis kõhuga. Seetõttu ka meie üllatunud ilme lauale saabunud noa osas. Okei, veel ei tule magustoit...klassikaliselt on puudu soe liharoog. Korralik terav nuga had a point. 
-Veisefilee, rare
-Maisipüree
-Grillitud maisikuubikud
-Eriti kreemine polenta!
-Spargel
-Hapukurk
-Lihaleem
-Krõbedik.....miski....
​

Ja nüüd...trummipõrin.....MAgustoidu aeg! Seda nautisime küll erilise mõnuga. Magushapu teine.
-Klassikaline vaniljejäätis, mõnusalt mahedamaitseline
-Mandliküpsis
-Valge šokolaad, nägi välja nagu jahu, tehtud maltodekstriiniga...
-Mandli&oliiviõli kuubikud, hästi maitsev, kreemine, nagu pehmem martsipanikook
-Rohelise õuna külm moos
-Creme Fraiche
​

Nautisime õhtut täiel rinnal! Sünnipäev on pidupäev! Sellise õhtusöögiga sai see õhtusse veedetud!

HE!

Nagu te kõik teate juba, siis me kolisime uude kohta. Minule jäi kohe silma natuke päevi näinud sein. Anu see kohe alguses ei häirinud aga mida aeg edasi, seda enam teda see häiris. Niisiis tuli ta suurepärasele ideele, et teeks selle seinaga midagi. Päris remonti me siin tegema ei hakka ja jäigi ainuke võimalus midagi seina peale panna. Tegime oma kalendri. Ostsime poest pakkepaberit kuna parasjagu midagi muud seal ei pakutud ja lisaks võtisme natuke teipi. Meil ongi nüüd oma enda päris kalender!!!
#IseTehtud #HästiTehtud #Käsitöö #VeelIgasuguHästääge

Võtsime selle kahe tunnise kalendri teo kokku ühte videosse...
 Vahepeal suutis Anu kaamera otsa komistada, mistõttu video võttenurk sai pisut kannatada...Pole vaja küsida, miks Anu komistab....tavaline nähtus...Vabandame...
​